Sunday 15 November 2009

Hiinlased Eestis - Yingli

Yingli saabus septembris Helsingist, kus ta oli olnud Nokias praktikal. Ta täitis oma ligi aastataguse lubaduse Euroopas olles ka Tallinnast läbi põigata. Nimelt veetsime eelmise aasta oktoobris alanud vahetusprogrammi kaks esimest nädalat koos hiinlastest osavõtjatega kultuuride erisusi lahates. Hiljem, kui meie asusime keelt õppima, sõitsid hiinlasd Euroopasse ärikoolitusele ja praktikale. Kroonilise turismiasjalisena jagasin siis hiinlastele Eesti kohta materjale ja panin neile hinge peale, et Euroopas olles mitte jätta ka Eestit külastamata. Päris mitmd olid seda kevadel ja suvel ka teinud. Yingli, kes oli Euroopasse kauemaks jäänud oli õnnelik, et sai minu näol ka võõrustaja ja giidi. Nii juhtuski, et plaanist tulla Tallinnasse päevaks sai neli päeva kestnud külastus. Lahkudes oli Yinglil kahju, et ei olnud rohkem aega ka teisi huvitavaid Eesti kohti näha. Aga ta arvas, et tuleb kindlasti tagasi.

Yinglile meeldis Tallinn väga, eriti vanalinnamajade punased katused. Tutvustasin talle ka kohalikku toitu. Käisime nii toidupoes kui Eesti kööki pakkuvas restoranis. Talle meeldis meie toit väga, eriti must leib, kohukesed, täisuitsuvorst ja Kalevi marmelaadiga šokolaadikommid. Aga ka kukeseened. Restoranis sõi ta isuga nii hapukapsast, verivorsti kui ka kama. Ainus asi, mis tema meelest süüa ei kõlvanud oli heeringas. Muudest asjadest vaimustasid teda eeskätt kadakapuust esemed. Olmeasjadest paelus teda kõige rohkem nõudepesuhari, mis Hiinas millegi pärast ei ole eriti levinud. Kadriorus jalutads hämmastas teda, et presidendi loss ei ole aiaga piiratud ja selle eest võib mööda jalutada kestahes.







Wednesday 30 September 2009

Tagasi kodus...

... ja juba kuu aega. Mida öelda kokkuvõtteks? Olles juba taaskohanenud eluga Eestis, tundub viimane aasta nagu unenägu - pöörane segu reaalsusest ja irreaalsusest. Aga jälg on maas, seda nii sadade piltide näol, diplomina seinal (tõesti-tõesti, riputasin selle seinale), aga eeskätt kümnete uute sõprade näol Hiinas ja Euroopas, oluliselt avarama maailmapildi näol parema teadmise ja mõistmise kaudu. Ka keeleoskus on olemas, kuigi veel algeline. Olen kahtlemata selle müstilise pisiku külge saanud, mis aeg-ajalt sunnib mõtted (ja loodetavasti millalgi ka jalad) Hiina poole. Loodetavasti sunnib see ka keelt edasi õppima ja muidugi vaeva nägema hiina turistide Läänemere äärde toomise nimel. 再见!

Tuesday 28 July 2009

Teateid tegelikkusest.

No nii, kaks ja pool kuud viimasest postitusest. Siin lähevad asjad aina hullemaks, ligi kuu tagasi, uigurite mäsu ajal blokeeriti isegi Facebook. Facebook?!! Tõsi,tõsi. Aeg-ajalt tekib probleeme ka Skype'ga. Istun praegu Chengdus kontoris ja suurest igavusest õnnestus hetkel blogisse murda. Kahjuks pilte (mida vahepeal on kogunenud ligi tuhat ikka) ei õnnestu üles riputada, aga üritan anda lühiülevaate vahepealsetest tegemistest ja juhtumistest.
Nõnda, mai alguses olime siis HK-ga väiksel reisil. Peale paari ilusat päeva Hangzhous sõitsime Hong-Kongi. Seal veetsime päeva, jalutasime (kungfufilmi)staaride avenüül ja tegime kohustuslikud pildid pilvelõhkujate taustal, ostsime mulle uue fotoka ja siis sõitsime laevaga Macausse.Jõudsime sinna pimedas, kui linn oli juba kasiinode tulede säras. Kuna HK on alaealine, siis piirdusime vaid välise vaatlusega sõitsime kohe edasi saare lõunaossa, kus me peatusime paar päeva ühes Portugali pere poolt peetavas hubases hotellikeses. Hotell oli mäe jalamil ning toa rõdult ja restorani terassilt avanes vaade merele (meri on üks nendest asjadest, mida olen siin taga igatsenud)! Lühidalt, nautisime toitu (mina ka Portugali veine), privaatsust, loodust ja muidu mõnusat olemist. Sellega meie puhkereis piirduski.
Mai keskel sõitis HK tagasi Eestisse klassi lõpetama. Ja ka minu keelekursus hakkas lõppema. Õppida küll aega enam ei olnud, sest pealelõunati käisin juba oma esimeses praktikafirmas tööl, see oli Finnairi Pekingi kontor. Ja ka muid tegemisi oli küllaga, näiteks olin vabatahtlikuna Eesti Saatkonnal abiks EL riike tutvustaval nädalalõpuüritusel ühes Pekingi suurimas pargis. Kindlasti oli veel mitmeid väiksemaid üritusi ja olenguid, mis hetkel ei meenugi.Lõpueksam sai siiski edukalt sooritatud ja asjakohane pabergi anti.
Juunis olin siis tööl Finnairis ja see oli päris huvitav. Kontor oli väike ja inimesed toredad. Mina töötasin peamiselt koos rootslasest müügijuhiga. Õnneks ei pidanud kogu aeg kontoris istuma, vaid sain käia ka majast väljas kohtumistel (peamiselt restoranide ja meelelahutusasutuste juhtidega), mõnel kohtumisel käisin päris üksi Finnairi esindamas. Sain mitmeid uusi tuttavaid. Nädalalõputi kohtusime kursakaaslastega, tavaliselt sõime õhtust või istusime baaris. Ühel päeval võtsin ette tõsise matka Hiina Müürile. See oli väike matkafännide seltskond, peamiselt Pekingis elavad välismaalased. Üles ronimine oli väsitav, aga siiski käkitegu võrreldes alla tulekuga. Matkajuht nimelt ei olnud kindel, kust õige rada läheb. Rada oli võsane, väga järsk, lahtisi kive ja muid takistusi täis. Ühel nädalavahetusel ostsin lõpuks maalitarbed ja hakkasin maalima. Mu seni ainuke Hiina teemaline teos ootab praegugi Pekingis lõpetamist. Käisin jälle kunstikvartalis jalutamas ja lühifilmide festivalil jne, jne.
Juuni viimasel päeval lendasin Chengdusse, Sichuani provintsi pealinna. Siin teen praktikat ühes Hiina reisibüroos. Õigem on öelda, et käin siin praktikal, sest tööd pole mulle antud. Siin on tööl ainult hiinlased ja vaid mõned neist räägivad piisavalt inglist, et suhelda. Sellegipoolest on tore, nii erinev ja huvitav, täis kummalisi pisiseiku see olemine siin suures kontoris. See on muidu ka tore kant - Hiina riviera nagu nad ise ütlevad, atmosfäär on oluliselt vabam ja laisem kui Pekingis. Vaatamist ja kogemist on ka palju. Alustades kuulsast (vürtsikast) Sichuani köögist, kuni imearmsate pandadeni, kes elutsevad linna lähedal kaitse- ja aretuskeskuses. Esimesel nädalavahetusel kutsusid uued töökaaslased mind teemajja Sichuani ooperit vaatama. See oli tõeliselt elamuslik kogemus. Sichuani ooperi kuulsaim erisus on nn maskide vahetus. Artist vahetab märkamatult maske näol ja see on täiesti fenomenaalne osavus.Teisel nädalavahetusel käisin 2 tunni kaugusel Leshani linnas. Seal istub jõekaldal 71 m suurune budha kuju, väidetavalt suurim maailmas.
Vahepeal olin viis päeva hoopis Hainani saarel, kus toimus meie programmi viimane seminar. Saart nimetatakse Hiina Hawaiiks, sest sealsed rannad on tõesti ilusad ja eksootilised. Naljakas on, et paljud hiina turistid kannavad seal ka neid maitsetuid hawaiimustrilisi särke ja šortse. Välismaalastest domineerivad seal muidugi venelased. Mindki kõnetasid mõned tänavakaupmehed vene keeles. ütlesin ühele, et ma kahjuks ei saa sellest keelest aru ja pealegi olen ma hoopis Pekingist.
Hainan on hea koht pärlite ostmiseks, need on seal ikka väga odavad. Nad teevad pärlitest ka pulbrit, mida on kasulik seespidiselt manustada.
Viimase nädalavahetuse aga veetsin Jiuzhaigou's. See on koht, mida soovitan kõigil külastada,sest see on kindlasti üks looduslikult kaunimaid kohti üldse. Kahju, et ma ei saa ühtki ca 200 seal tehtud fotost siia riputada, aga soovitan googeldada, sest mul sõnu ei ole selle kirjeldamiseks. Ligipääs sellele orule ei ole küll lihtne. Plaanisin minna bussiga, mis võtab ca 10-12 tundi. Laupäeva hommikul juba bussis istudes aga selgus, et tee peal on üks sildadest kokku varisenud ja sõit tühistati. See sild oli piirkonnas, mis sai kahjustada eelmise aasta maavärinas ja ka viimasel ajal on suured vihmad kivid mägedelt lahti kangutanud. Ütleme, et oli õnn, et see sild meie bussi all kokku ei varisenud. Õnnetuses oli muidu 6 hukkunut ja paarkümmend vigastatut. Aga sinna saab ka lennukiga, misjärel tuleb küll veel 1,5 tundi allapoole sõita. Ja selle 40-minutilise lennu eest võtavad nad 1000 jüaani. Aga kõik see oli seda väärt küll.
Nüüd on jäänud veel paar päeva Chengdus olla ja siis tagasi Pekingisse..

Thursday 14 May 2009

Hangzhou

Reisikiri jäi pooleli kuna mingil põhjusel on viimasel ajal blogspoti blogidele ligipääs blokeeritud. Hea näide Hiina tsensuurist. Kui tõsiselt üritada, saab siiski kuidagi ka tsensuuri tulemüürist mööda ja võin jätkata oma süütuid heietusi.

Shanghaist lõunas, vaid kahe tunnise rongisõidu kaugusel on Hangzhou - linn, mida on nimetatud Hiina kõige paremaks turismilinnaks. Linna ja piirkonna tõmbenumbriks on ilus selgeveeline järv, mida kutsutakse Läänejärveks. Kolmest küljest piiravad järve mäed ja ühest küljest Hangzhou linn. Vähetähtis pole ka kohalik köök, mis on rikas eeskätt kala poolest. Ühe terve päeva veetsime ümber järve kõndides, ilusat ilma ja lummavaid loodusvaateid nautides.

Teine päev juhtus olema 1. mai, mil Hiinas tähistatakse töörahva püha. Vaba päev tõi järve äärde tuhandeid kohalikke inimesi ja siseturiste. Kõik kohad olid paksult hiinlasi täis ja looduse nautimine ei tulnud enam kõne alla. Lisaks oli meist endist saanud vaatlusobjektid. Mõned küsisid luba ka pildistada, enamus ei vaevunud küsimagi ja sättisid endki samasse kaadrisse. Suundusime siis hoopis ajaloolisele kaubatänavale, mis oli täis põnevaid poode ja kioske, kus müüdi rohkem ja vähem kohalikku toodangut. Hangzhou on muuseas kuulus päikesevarjude, siidi ja kääride poolest.

Hangzhoust sõitsime öörongiga edasi Guangzhousse, et sealt otse Hong-Kongi suunduda. Elasime üle reisi kõige kriitilisema hetke. Nimelt läksime valesse rongijaama. Selgus, et meie rong läheb hoopis teisest jaamast, mis asus pea-aegu linnast väljas. See oli nii kaugel, et jäi välja ka linnakaardilt, mille järgi me ringi liikusime. Pole ime siis, et selline detail tähelepanuta jäi. Õnneks olime jaama tulnud piisavalt vara, et üsna napilt ka taksoga linna servas asuvasse idajaama sõita.

















Shanghai



Nädal-paar tagasi võtsime HK-ga ette nädalase reisi marsruudil Peking - Shanghai - Hangzhou - Hong-Kong - Macau - Peking. Viimane võimalus pikemalt koos lõõgastuda enne eksameid, praktikat ja HK koju naasmist. Sõitsime öörongiga esmalt Shanghaisse plaaniga sealt veel samal õhtul edasi Hangzhousse sõita.

Shanghai on tore linn, pigem läänelik metropol kui Hiina suurlinn. Jätab samas pilvelõhkujatest hoolimata koduse mulje, ilmselt Pekingist olulisemalt kitsamate tänavate, kesklinna haljasalade ja läbi linna voolava jõe tõttu. Kuna ööelu ei olnud plaanis nautida ega ka shopata, siis päevaga linn meie jaoks ka enam-vähem ammendus.

Jalutasime Bundil - ajaloolises kvartalis jõe kaldal ja linnast parema ülevaate saamiseks käisime ära ka ühe kõrgeima hoone vaatetornis 88. korrusel. Vaatepilt oli oodatust huvitavam - jäime sinna tubliks tunniks.


Muidu elab linn EXPO maailmanäituse ootuses - igal pool käib ehitustöö ja linna peal on rohkelt plakateid, näituse maskotiks olevaid lõbusaid suuri veetilkasid ja elektroonilisi kelli, mis loevad näituse avamiseni jäänud päevi ja minuteid. Meedias pidevalt näidatavad riikide paviljonide eelvaated jätavad küll võimsa mulje. Oleks huvitav kogemus Shanghaid aasta pärast külastada. Kes teab, ehk õnnestubki... Mõistan üsna hästi Henki meie kursuselt - hollandlast, kes Shanghais neli aastat elanud, miks ta igal võimalusel Pekingist sinna ikka ja jälle tagasi kipub..





Sunday 26 April 2009

mess around, mess up...

Kui hommikul ärkasin, ei õnnestunud veekeetjat tööle panna ja vannitoas ei läinud tuli põlema. Kas tõesti on elektri eest jäänud õigeaegselt tasumata? Siin makstakse elekteri eest ette, mis tähendab, et tuleb aeg-ajalt jälgida, et arvel oleks piisavalt watte. Viimased nädalad on olnud täis igasugu toimetusi, nii et tõesti võis mõni selline olmeasi kahe silma vahele jääda. Õnneks on pühapäeval pangad lahti ja nii ei jäänud midagi üle, kui sinna minna. Ei läinudki kaua kuni elektrikaardile oli uus sissemakse tehtud. Meenutus esimesest kogemusest sama tehingu tegemisel pool aastat tagasi pani lausa muigama. Tookord võttis elektri eest tasumine koos panka minemise ja tulemisega tubli paar tundi aega ja mõnegi närviraku. Mõni minut hiljem tagasi olles, selgus, et asi on tõsisem ja elektrit ei ole endiselt, samuti naabril ja elektrikut on juba probleemist teavitatud. Läksin siis rongijaama rongipileteid ostma. Plaanime järgmisel nädalal HK-ga suurema reisi ette võtta. Kavas on Shanghai - Huangzhou - Hong-Kong - Macau - Shengzhen. Minnes kaks ööd rongides, kaks ööd Huangzhous, kaks Macaus ja tagasi Shengzhenist Pekingisse lennata. Kui eile läksin lähedalasuvasse agentuuri Shanghai rongipiletit ostma, ei olnud mitte ainult kontor kolinud, vaid terve maja oli pea-aegu ära lammutatud - tüüpiline Peking. Kuna internetis rongipileteid broneerida pole võimalik, seadsingi sammud rongijaama. Lähenemas on 1.mai ja pikk nädalavahetus, mis tähendab, et on reisimise kõrghooaeg ja lugematute piletikassade taga looklesid lugematult pikad sabad. Polnud siiski kõige hullem - 45 minuti pärast olid soovitud piletid käes. Vahetult enne kassaluugini jõudmist jõudsin küll veidi ärrituda, sest mõned tüübid lihtsalt trügisid ette. See on nii hiina! Ühte naisterahvast ma isegi näpistasin ja küsisin, mis ta probleem on, kas tervisega midagi.. Aga miski ei mõjunud. Nojah, tegelt on see ju tühine mure...
Eelmisel nädalal osalesin turismimessil ja viimased paar-kolm nädalat läkski selleks ettevalmistamise tähe all. Palju oli jama Tallinna linna Hiina tolli toppama jäänud materjalide kätte saamisega, mis lõpuks päev enne messi algust kohale toimetati. Mess ise oli esmapilgul tegus. Suur osa materjale korjati pooljoostes liikuvate külastajate poolt juba esimesel päeval ära, teise päeva rahulikumas meeleolus oli aga võimalik Hiina reisiagentuuridega juba pikemalt ja põhjalikumalt rääkida. Nüüd ootab ees palju tööd, et saadud kontaktidest asisemad välja sõeluda ja Hiina turistide Eestisse saabumise nimel edasi toimetada. Reedel toimunud turismifoorumil esinenud tarkpead olid igatahes veendunud, et hoolimata majanduskriisisist areneb hiinlaste reisimine endiselt tõususuunas.
Mess õnnelikult selja taga, sai keskenduda nädalalõpule, mis seekord taas oli sündmusterohke. Esmalt Mia lahkumispidu ühes huvitavas loodehiina rahvusrestoranis, kus lisaks mitmekesisele meelahutusprogrammile pakuti eriti maitsvat šašlõkki. Mia on sloveenlanna eelmiselt kursuselt ja ta on ka turismiinimene. Veidi hiljem samal õhtul peeti valgeteemalist pidu (valge pidi kajastuma riietuses ja jookides) meie kursuse briti Tristani juures, kes elab hutongis. Kui mul oleks palju raha ja vajadust ostaksin ja renoveeriksin Pekingis ühe hutongi elamu - see on midagi väga unikaalset ja õdusat.
Laupäeval kogunes ligi pool kursust Olümpia parki piknikule, tähistati paari sünnipäeva ja veedeti lihtsalt mõnusalt aega. Ilm oli tuuline, aga soe ja pärast harukordselt vihmast nädalat oli õhk erakordselt värske. Pekingis pikemalt olles õpib hindama selliseid väärtusi nagu värske õhk, selge taevas, puhas vesi jne.
Täna õhtul tuli Catherine, üks mu tuutoritest mulle appi hiina keelt õppima. Keeleõppe tempo on päris meeletu, sest mulle tundub, et olen paari puudutud päevaga palju maha jäänud. Jälle on läbi võetud uusi üllatavaid lausekonstruktsioone, milliseid ma pole kindel, kas kunagi kasutama hakkan. Ja messil abiks olnud tõlk tuli ka läbi, tõi ära allesjäänud materjalid. See tüdruk on küll täiesti ebatavaline hiinlane, nii olemuselt, käitumiselt kui välimuselt. Isegi hiinlased peavad teda esmapilgul välismaalaseks. Ka mu tuutor küsis täna ta käest, kas ta hiina keelt oskab. Päris lõbus.

Monday 6 April 2009

Peking õitseb!


Täna on Hiinas riiklik püha, midagi meie hingedepäeva sarnast. Meenutatakse lahkunuid ja korrastatakse haudasid. Üldjoontes on see rõõmus püha, sest teispoolsust peetakse paremaks paigaks ja esivanemate hingi usutakse elavate kaitseingliteks olevat. Käisime Pekingi lääneserva jäävas metsapargis Xiangshanil ehk lõhnamäel ronimas. Mägi õigustab oma nime igati, eriti praegu, kui õitsevad kirsipuud ja muud eksootilisemad puud ja taimed, mille nime ei osanud tuvastada. Sooja oli 27 kraadi...




Saturday 28 March 2009

Ananassid, Hiina viin ja sünnipäevatort.

Juba üle kuu on möödas eelmisest sissekandest. Jälle kuu aega targem ja kogenum... Muu hulgas on selgunud, et suur osa Pekingi vihmast ja lumest on tehislik nn. valitsuse tellimusel keemiliselt esile kutsutud. Vihma aga on siin erakorraliselt kuiva talve järel väga vaja. Üksikute lausa suviste päevade ja kastmise tulemusena on muru ja puud lõpuks roheliseks minemas. Juba mõnda aega kestab Pekingis ananassihooaeg. Tänavad on täis Lõuna-Hiinast toodud magusate viljadega kauplejaid. Saab osta juba kooritud ananassi või koguni suupärasteks tükkideks lõigatud palasid. Õhtupoole võib terve ananassi paari-kolme (4 eek) jüaaniga kätte saada.

Märtsis käisin programmi raames järjekordsel õppereisil. Seekord Kirde-Hiinas Jilin provintsi pealinnas Changchungis. Kirde-Hiina on osa kunagisest Mandžuuriast. Mandžud oli võimas rahvas, kes minevikus on valitsenud ka Hiinat. Praegu on Jilinis mandžusid alla 10%. Aga lai joon on omane kohalikele praegugi. Meie delegatsioon võeti väga uhkelt vastu - linna parimas hotellis oli ametlik vastuvõtt ja kohtumine ettevõtjatega, mis jõudis ka kohalikku telepilti, lõuna- ja õhtusööke saatsid rohked toostid Hiina viinaga ehk hiinakeeli baijiu'ga. Millegipärast ei pane imestama, et ka Hiina suurim (ja Aasia suuruselt teine) ostukeskus asub just selles linnas. Piirkonna peamiselt autotööstusel, naftakeemial ja biofarmaatsial põhinev majandus kasvab kiirelt, kuid SKP inimese kohta on veel vaid viiendik Eesti näitajast.

Kaks nädalat võõrustasime külalisi Eestist ja väisasime Pekingi vaatamisväärsusi. Nüüd on nähtud lõpuks ka Keelatud Linn ja Suvepalee, uuritud elu hutongides - traditsioonilistes elukvartalites, kus elu-olu on lihtne ja mugavusteta, aga samas idülliline, ning vaadatud Pekingi ooperit. Aive ja Kris nägid muidugi rohkemgi veel, sest ma pidin siiski ka aeg-ajalt koolis käima. Päeva lõpuks olime alati kõik muidugi hullult väsinud ja õhtusest mahjongi mängimisest traditsiooni ei kujunenudki. 11. märtsil tähistasime HK sünnipäeva. Kondiitripood, kus me oleme stammkunded, valmistas suurepärase tordi, mille signeeris esimest ja ilmselt ka viimast korda eestikeelse õnnitlusega.





Sunday 22 February 2009

Lumi, jää ja tiigrid.



Rahvatarkus "ega tali taeva jää" paistab kehtivat ka Pekingis. Pärast lumetut talve saabunud soojad ilmad ei kestnud kaua. Nädala alguse külmad tuuled tõid Pekingisse lumesaju, mis kestis koguni mitu päeva. Tänavapilti ja elu ilmestasid lumememmed ja spontaansed lumelahingud.
Kõik see oli sobivaks sissejuhatuseks meie nädalalõpureisile Harbinisse, mis on kuulus oma jääfestivali poolest. Lükkasime oma reisi sinna võimalikult kevade poole, et end vähegi krõbeda pakase eest säästa. Laupäevane ilmaennustus lubaski vaid 7-24 kraadi pakast. Hoolimata sellest oli eriti varahommik talumatult külm, seda ilmselt Siberi tuulte tõttu. Tutvusime linnaga mäkis ja suveniiripoodides vahepeatusi tehes. Harbini kesklinna arhitektuur on väga euroopalik, palju on vene mõjutusi. Kohati tundus nagu jalutaks Peterburis. Ka suveniiripoodide valik oli eriline - matrjoškad, karvamütsid, Stalini ja Lenini näopildiga vidinad jms. Seltskond oli meil samuti õiges võtmes - meie reisikaaslaseks oli mu kreeklasest kursakaaslase naine, kes pärit Venemaalt.



Kuulsa jääfestivali selleaastane teema oli Soome ja seega jätkus parajalt nostalgiat ka lumeskulptuuride pargis - jalutasime Helsingi tänavatel, kohtusime hiigelsuurte muumide, Väinamoise, Räikkose ja teiste tähtsate soomlastega.


Pärastlõuna veetsime tiigrite seltsis. Harbini tiigrite uurimiskeskuse missiooniks on hävimisohus Siberi tiigrite liigina säilimine. Samas on keskus suureks atraktsiooniks verejanulistele turistidele, kes huviga jälgivad tiigrite toitmist elusate kanade ja kitsedega. Meie külastasime keskust õnneks või kahjuks söögikordade vahel. Kuid piisavalt põnev oli niigi neid suuri ja ilusaid loomi safaripargis tillukese bussiga ringi tiirutades vaid mõne meetri kauguselt jälgida. Pargis elasid ka mõned lõvid. Üks noor lõvi meenutas hirmsasti millegipärast meie koera Emmit, vist midagi tema silmavaates...