Rahvatarkus "ega tali taeva jää" paistab 
kehtivat ka Pekingis. Pärast lumetut talve saabunud soojad ilmad ei kestnud kaua. Nädala alguse külmad tuuled tõid Pekingisse lumesaju, mis kestis koguni mitu päeva. Tänavapilti ja elu ilmestasid lumememmed ja spontaansed lumelahingud.
Kõik see oli sobivaks sissejuhatuseks meie nädalalõpureisile Harbinisse, mis on kuulus oma jääfestivali poolest. Lükkasime oma reisi sinna võimalikult kevade poole, et end vähegi krõbeda pakase eest säästa. Laupäevane ilmaennustus lubaski vaid 7-24 kraadi pakast. Hoolimata sellest oli eriti varahommik talumatult külm, seda ilmselt
Siberi tuulte tõttu. 
Tutvusime linnaga mäkis ja suveniiripoodides vahepeatusi tehes. Harbini kesklinna arhitektuur on väga euroopalik, palju on vene mõjutusi. Kohati tundus nagu jalutaks Peterburis. Ka suveniiripoodide valik oli eriline - matrjoškad, karvamütsid, Stalini ja Lenini näopildiga vidinad jms. Seltskond oli meil samuti õiges võtmes - meie reisikaaslaseks oli mu kreeklasest kursakaaslase naine, kes pärit Venemaalt.
Kuulsa jääfestivali selleaastane teema oli Soome ja seega jätkus parajalt nostalgiat ka lumeskulptuuride pargis - jalutasime 
Helsingi tänavatel, kohtusime hiigelsuurte muumide, Väinamoise, Räikkose ja teiste tähtsate soomlastega.
Pärastlõuna veetsime tiigrite seltsis. Harbini tiigrite uurimiskeskuse missiooniks on hävimisohus Siberi tiigrite liigina säilimine. Samas on keskus suureks atraktsiooniks verejanulistele turistidele, kes huviga jälgivad tiigrite toitmist elusate kanade ja kitsedega. Meie külastasime keskust õnneks või kahjuks söögikordade vahel. Kuid 
piisavalt põnev oli niigi neid suuri ja ilusaid loomi safaripargis tillukese bussiga ringi tiirutades vaid mõne meetri kauguselt jälgida. Pargis elasid ka mõned lõvid. Üks noor lõvi meenutas hirmsasti millegipärast meie koera Emmit, vist midagi tema silmavaates...
kehtivat ka Pekingis. Pärast lumetut talve saabunud soojad ilmad ei kestnud kaua. Nädala alguse külmad tuuled tõid Pekingisse lumesaju, mis kestis koguni mitu päeva. Tänavapilti ja elu ilmestasid lumememmed ja spontaansed lumelahingud.Kõik see oli sobivaks sissejuhatuseks meie nädalalõpureisile Harbinisse, mis on kuulus oma jääfestivali poolest. Lükkasime oma reisi sinna võimalikult kevade poole, et end vähegi krõbeda pakase eest säästa. Laupäevane ilmaennustus lubaski vaid 7-24 kraadi pakast. Hoolimata sellest oli eriti varahommik talumatult külm, seda ilmselt
Siberi tuulte tõttu. 
Tutvusime linnaga mäkis ja suveniiripoodides vahepeatusi tehes. Harbini kesklinna arhitektuur on väga euroopalik, palju on vene mõjutusi. Kohati tundus nagu jalutaks Peterburis. Ka suveniiripoodide valik oli eriline - matrjoškad, karvamütsid, Stalini ja Lenini näopildiga vidinad jms. Seltskond oli meil samuti õiges võtmes - meie reisikaaslaseks oli mu kreeklasest kursakaaslase naine, kes pärit Venemaalt.
Kuulsa jääfestivali selleaastane teema oli Soome ja seega jätkus parajalt nostalgiat ka lumeskulptuuride pargis - jalutasime 
Helsingi tänavatel, kohtusime hiigelsuurte muumide, Väinamoise, Räikkose ja teiste tähtsate soomlastega.
Pärastlõuna veetsime tiigrite seltsis. Harbini tiigrite uurimiskeskuse missiooniks on hävimisohus Siberi tiigrite liigina säilimine. Samas on keskus suureks atraktsiooniks verejanulistele turistidele, kes huviga jälgivad tiigrite toitmist elusate kanade ja kitsedega. Meie külastasime keskust õnneks või kahjuks söögikordade vahel. Kuid 
piisavalt põnev oli niigi neid suuri ja ilusaid loomi safaripargis tillukese bussiga ringi tiirutades vaid mõne meetri kauguselt jälgida. Pargis elasid ka mõned lõvid. Üks noor lõvi meenutas hirmsasti millegipärast meie koera Emmit, vist midagi tema silmavaates...
No comments:
Post a Comment