Lõpuks ometi vaikus, vähemalt hetkel... Suurim erinevus uusaastailutulestiku vahel siin ja mujal on see, et kui mujal kestab tulevärk umbes kakskümmend minutit kuni kaks tundi, siis hiinlased põmmutavad vähemalt kaks nädalat. 
Kõige intensiivsem tulevärk oli uusaasta õhtul ja ööl ning pidustuste viiendal päeval. Siis käiakse külas tuttavatel ja sugulastel. Uusaasta õhtu on aga rohkem perekeskne sündmus - süüakse palju, vaadatakse telekat (kas tuleb tuttav ette?) ja muidugi see meeletu tulevärk. Meil oli jälle Susanna koer hoida ja see oli tõsises stressis, lõpuks leidis endale varjendiks vannitoa. Kohalikud koerad, väikelapsed ja vanurid ei paistnud end aga suurest kärast heidutada lastvat.
Uusaasta esimesel nädalal on Pekingis 
populaarne koguneda parkidesse, kus toimuvad templilaadad. Käisime neist kõige populaarsemal Ditan pargis. Ootasin näha lõvitantsu ja muid traditsioonilisi atraktsioone, aga pidin pettuma. Rõhk oli nännimüügil ja söögil. Park oli siiski rikkalikult ehitud ja elamuseks oli tõeliselt suure rahvahulga nägemine - pakun, et pargis võis olla umbes 20-30 kordne Õllesummeri vms Eesti suurürituse publiku suurune inimmass.
Nädala tipphetkeks sai Hiina Kultuuri Keskuse korraldatud tuur 
Pekingist vaid tunni kaugusel asuvasse külasse. Giidi sõnutsi on too küla eriline sellepoolest, et ei ole üldse eriline, vaid täiesti tavaline küla, kus põhitegevuseks on põllumajandus ja seetõttu üsna vaene. Kõik mida nägime, oli ehe. Kostümeeritud naaberkülade elanikud etendasid suurepärase paraadi. Need ei olnud sellised siredad artistid nagu Kadrioru pargis sel aastal näha võis, vaid tavalised külainimesed, kes tõenäoliselt vaid korra aastas nendes uhketese kostüümides külatänavatel uhkeldavad.
Pärast kostitati meid kohalikes peredes pühaderoa - jiaozi'dega, mis on 
tegelikult sama, mis pelmeenid ja neid süüakse tegelikult palju aastaringselt. Meid ja kuute Pekingi Rootsi kooli õpetajat kostitanud pere oli neljaliikmeline (maapiirkondades saab omada ilma sanktsioonideta ka mitut la st). Tundusid üsna jõukad - elumaja oli uus ja avar, hoovi peal kaks veoautot. Ainult end kergendama pidi hoovi nurgas puu all (auk maas ja üks sirmi moodi asi oli küll täiesti olemas).
Lisaks oli korraldatud ühes suuremas hoovis külarahvale ja meile - lääne turistidele, väike etendus trikkide ja nukuteatriga. Need esinejad olid küll juba profid Pekingi
teatri- ja tsirkusesuguvõsadest. Ilus päev oli.
Vaba nädal möödus puhates ja kiiresti. Ilmad on Pekingis kevadiselt soojad, kuid on võimalik siiski veel ka talverõõme nautida. Ühe pärastlõuna veetsime Houhai järvel jäätooliga sõites.
No comments:
Post a Comment