Pingyaosse jõudsime jõulu teisel pühal alles veidi enne pimedat. See iidne linn on Taiyanist ligi kahetunnise rongisõidu kaugusel. Rong oli täis suurte pampudega reisivaid hiinlasi ja me olime peaaegu terve tee püsti, poole tee peal söandasin kaassõitjate eeskujul end siiski ühe hõivatud pingi nurga peale istutada. Seda saginat jälgides läks aeg kindlasti kiiremini kui Viljandi rongis. Alguses olin mures, kas õige peatuse ära tunneme ja isegi kui peatuse ära tunneme, kas jõuame välja trügida. Õnneks sattus meie kõrvale üks kohalik neiu, kes rääkis veidi inglise keelt ehk umbes sama palju kui mina hiina keelt. Sain aru, et ka tema läheb Pingyaosse ja ta lubas meid lahkelt rongist õigel ajal välja aidata. Suurem osa Pingyao linnast asub keskaegse müüri sees ja sealsed tänavad, majad ja osaliselt ka igapäevane elu pole oluliselt sajandite vältel muutunud. Kaubeldakse küll nüüd peamiselt suveniiridega, aga piisavat sooja pole kaasaegsed mugavused majadesse siiski suutnud sisse puhuda, vähemalt külmadel talvepäevadel nagu need. Meie hotell oli väga ilus, uhke sisehooviga ja hubase olemisega, aga riideid oli raske ööseks ära võtta. Esimeses õhtusöögikohas jäid meil mantlid selga isegi siis kui personal oma puhuri meie laua peale tõstis. Teisel päeval tutvusime linna vaatamisväärsustega. Esimene tempel uuritud, ei pidanud me enam külmas vastu ja astusime sisse ühte ja ainukesse viietärnihotelli, lootuses sealses baaris teega end üles soojendada. Hotell oli suur ja veidi kõle, nagu selgus - alles hiljuti avatud. Ulatasin meie juurde tõtanud müügijuhile oma visiitkaardi ja palusin tal meile hotelli tutvustada. Kui olime mõned toad, restoranid ja kõik konverentsiruumid üle vaadanud, oli juba palju soojem. Lõpuks jõime lobbybaaris veel kaks kannu teed peale ja edasi oli juba mõnusam linna peal patseerida. Päike tuli ka välja. Templeid, ajaloolisi maju ja muuseume on see väike linn täis. Õhk on veidi sudune, sest elumaju köetakse endiselt söega. Tegime väikese jalutuskäigu ka linnamüüril, mis on nii lai, et seal saaks mitu ratsanikku kõrvuti ratsutada. Pimeda saabudes läksime tagasi hotelli, et järgmise öörongini süües, lugedes ja ristsõnu lahendades aega parajaks teha. Hotelli manager lubas korraldada meile hotelli kulul transpordi rongijaama. Kuna peale meie oli samale rongile minemas veel kolm matkaselli Inglismaalt ja Hollandist, murdsin paadunud turismitöötajana pead kas tulemas on kaks autot või väikebuss.. Transport oli kohal nagu lubatud, kell kümme ja see oli hoopis üks korralik mootoriga kolmerattaline, kuhu mahtusid täpselt viis inimest ja kõik kolm hiigelseljakotti. Rattal oli peal katus ja seinteks tõmmati ette kardin. Oli isegi hea, et ei olnud aknaid, kust välja vaadata. Vanalinnamüüridest väljaspool oli siiski tõeline liiklus taksode, autode ja bussidega, kuigi mitte õnneks rohkem kui kilomeeteri jagu.
Pingyaosse jõudsime jõulu teisel pühal alles veidi enne pimedat. See iidne linn on Taiyanist ligi kahetunnise rongisõidu kaugusel. Rong oli täis suurte pampudega reisivaid hiinlasi ja me olime peaaegu terve tee püsti, poole tee peal söandasin kaassõitjate eeskujul end siiski ühe hõivatud pingi nurga peale istutada. Seda saginat jälgides läks aeg kindlasti kiiremini kui Viljandi rongis. Alguses olin mures, kas õige peatuse ära tunneme ja isegi kui peatuse ära tunneme, kas jõuame välja trügida. Õnneks sattus meie kõrvale üks kohalik neiu, kes rääkis veidi inglise keelt ehk umbes sama palju kui mina hiina keelt. Sain aru, et ka tema läheb Pingyaosse ja ta lubas meid lahkelt rongist õigel ajal välja aidata. Suurem osa Pingyao linnast asub keskaegse müüri sees ja sealsed tänavad, majad ja osaliselt ka igapäevane elu pole oluliselt sajandite vältel muutunud. Kaubeldakse küll nüüd peamiselt suveniiridega, aga piisavat sooja pole kaasaegsed mugavused majadesse siiski suutnud sisse puhuda, vähemalt külmadel talvepäevadel nagu need. Meie hotell oli väga ilus, uhke sisehooviga ja hubase olemisega, aga riideid oli raske ööseks ära võtta. Esimeses õhtusöögikohas jäid meil mantlid selga isegi siis kui personal oma puhuri meie laua peale tõstis. Teisel päeval tutvusime linna vaatamisväärsustega. Esimene tempel uuritud, ei pidanud me enam külmas vastu ja astusime sisse ühte ja ainukesse viietärnihotelli, lootuses sealses baaris teega end üles soojendada. Hotell oli suur ja veidi kõle, nagu selgus - alles hiljuti avatud. Ulatasin meie juurde tõtanud müügijuhile oma visiitkaardi ja palusin tal meile hotelli tutvustada. Kui olime mõned toad, restoranid ja kõik konverentsiruumid üle vaadanud, oli juba palju soojem. Lõpuks jõime lobbybaaris veel kaks kannu teed peale ja edasi oli juba mõnusam linna peal patseerida. Päike tuli ka välja. Templeid, ajaloolisi maju ja muuseume on see väike linn täis. Õhk on veidi sudune, sest elumaju köetakse endiselt söega. Tegime väikese jalutuskäigu ka linnamüüril, mis on nii lai, et seal saaks mitu ratsanikku kõrvuti ratsutada. Pimeda saabudes läksime tagasi hotelli, et järgmise öörongini süües, lugedes ja ristsõnu lahendades aega parajaks teha. Hotelli manager lubas korraldada meile hotelli kulul transpordi rongijaama. Kuna peale meie oli samale rongile minemas veel kolm matkaselli Inglismaalt ja Hollandist, murdsin paadunud turismitöötajana pead kas tulemas on kaks autot või väikebuss.. Transport oli kohal nagu lubatud, kell kümme ja see oli hoopis üks korralik mootoriga kolmerattaline, kuhu mahtusid täpselt viis inimest ja kõik kolm hiigelseljakotti. Rattal oli peal katus ja seinteks tõmmati ette kardin. Oli isegi hea, et ei olnud aknaid, kust välja vaadata. Vanalinnamüüridest väljaspool oli siiski tõeline liiklus taksode, autode ja bussidega, kuigi mitte õnneks rohkem kui kilomeeteri jagu.
No comments:
Post a Comment